MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
MEEDIA
KOMMENTAARID



Siin lehel on kirjas ja pildis meie väike ilmaime - täitsa ise ja täitsa hästi tehtud!



Sündisin: 29. november 2005 kell 08:25
Olin kena poisslaps!

Kaalusin sündides: 4398 grammi
Olin sündides: 53 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/9
Minu juuksed olid punakaspruunid
silmad olid hallid




Arvatav sünnikuupäev oli: 28. november 2005
Arvatav sugu oli poiss, mis selgus 28. rasedusnädalal.

Emme mõtles mind oodates:
2005. aasta 30. märtsi hommikupoolikul kuulsin, et mu vanimale tädipojale Tõnule on poeg sündinud. Mõtlesin, et vahva – mehel ju vanust (39) küll juba, et esmakordselt isaks saada. Lisaks torkas pähe, et uus ilmakodanik sündis Fredi emaga samal päeval... Õhtul sai meie jaoks aga 30. märtsist veel üks tähtis päev.

MIND ON KAKS
Tundsin selle päeva õhtul, et mens on vist algamas. Läksin tualetti, aga ei midagi. Jõudsin veel mõelda, et ju on siis valehäire kui lõi pähe, et selliseid valehäireid olen hiljuti veel paar korda kogenud. Ja siis tekkis esimest korda mõte, et võin olla rase... Täiesti ootamatult ja plaanimatult. Olin väga ärev ja suutsin vaevu õhtu otsa nö normaalne olla. Ei tahtnud ju Fredi enne kui asi ikka kindel, ärevaks ajada.

Kohe järgmisel hommikul tegin töö juurest linna asja ja sõitsin millegi pärast Ülemiste keskusesse, kus ma enne üldse vist kaks korda käinud olin. Ostsin testi ja maldamata oodata, läksin otsejoones invaliidide WC-sse asja uurima. Nii ma saingi kaubanduskeskuse tualetis teada, et ma pole enam üksi. Olin väga ärev. See kõik oli nii ootamatu. Polnud me ju midagi planeerinud ega arvestanud. Olime vaid põgusalt rääkinud, et millalgi ju võiks ühe kolmanda tegelase valmis nikerdada... Aga see „millalgi” pidi olema ikka mõne aasta kaugusel.

Kella 12 paiku helistasin Fredile ja avaldasin soovi temaga koos lõunale minna. Fred teatas, et ta on juba kõhu täis söönud. Mina ei jätnud järgi ja käisin talle kangesti peale, et mul on ikka väga vaja temaga kokku saada. Selle peale hakkas tema pärima, et kas midagi on halvasti. Igal juhul kohtusime me peatselt Madissoni pubis lõunalauas ja ma teatasin Fredile, et kui test nüüd ei valeta, siis on asjalood nii, et meist võivad lapsevanemad saada. Fred võttis uudise üsna rahulikult vastu ja teatas, et ta arvaski mu kõne peale, et see asi, millest talle lõunal rääkida tahan, midagi taolist ongi. Fred arvas hästi rahulikult ja kindlameelse olekuga, et ju ta siis pidi tahtma tulla. Mina olin selle peale nii rõõmus, et kukkusin vesistama. Ikka oli ju kusagil sees kartus, et kuidas ta sellise uudise peale nüüd siiski reageerib. Aga kõik läks hästi. Otsustasime omavahel, et enne me siiski uudist täie pähe ei võta kui arst pole asja kinnitanud. Seetõttu tuli Fred samal õhtul koju väikse üllatusega. Tal oli mulle kingiks ja selle mälestusväärse päeva meenutamiseks kaasas puust kassikuju. Kuju pidi tähistama kas väikse ime kasvama hakkamist või üht korralikku tünga : ). Mõni päev hiljem kinnitas dr Palo, et tüngaga siin tegemist küll ei ole.


Leppisime kokku, et enne kui arsti käest kinnitus olemas, ei räägi me asjaloost veel kellelegi ja siis ka ainult oma vanematele. Ülejäänud sõbrad-sugulased pidid meie lapseootusest kuulma alles pärast kolmandat kuud, siis kui kindel, et rasedusega kõik hästi on.

Üks erand siiski tekkis. Nimelt olid meie sõbrad Karine ja Väike Tamm sel ajal 8. kuud lapseootel. Nad tulid meile reede õhtul külla ja kui mehed saunas olid, esitasin mina Karinele vist liiga spetsiifilisi rasedusega seotud küsimusi. Igal juhul sai ta aru, et meiegi oleme nüüd „klubisse astunud” : )).

4. aprillil kinnitas minu kauaaegne günekoloog dr Palo, et test ei valetanud. Õhtul helistasime minu vanematele ja teatasime, et nad saavad vanavanemateks. Emme ei suutnud asja kuidagi uskuda ja arvas esialgu, et me võtame endale veel ühe kodulooma (naerukoht : )))). Kui asi talle kohale jõudis, siis oli toru otsas tükk aega vaikus ja lõpuks kõlas üks tõsine „hurraa”.
Fredi emast on meil selle uudise teatamise kohta aga lausa fotosüüdistus olemas, sest tema oli just õigel ajal Tallinna tulemas. Vedasime ta lõunale ja panime fotoka uudisjärgse ilme jäädvustamiseks valmis. See tasus end ära. Pilt oli super ; ).

ERILINE OLEK
Tundsin end kohe algusest peale kohe eriti erilisena : ). See, et mina olen rase, et minuga on midagi sellist juhtunud, see tundus veel pikka aega uskumatu. Oleks tahtnud kõigile kuulutada, mis minuga toimub, aga töö juures ei soovinud ma sellest enne kolmandal kuul tehtud kuklavoldi uuringut siiski juttu teha. Lõpuks juhtus nii, et mu toonane ülemus Marit sai asjast siiski veidi varem teada. Ta oli väga mõistev ja nagu hiljem selgus, sellised olid kõik mu töökaaslased. Nii ülemused kui kolleegid. Ma ei tundud hetkeksi, et mu tööandja oleks kuidagi pahandanud, et näe, töötas siin ainult poolteist aastat ja nüüd kohe pikale puhkusele. Kõik oli väga positiivne!

Terve suvi möödus ootusärevuses ja kuidagi eriti mõnusas olekus. Tundsin igast otsast ja küljest, et mind hoitakse armastatakse. Seda nii teise lapsesepistaja kui ka lähikondlaste poolt. Oli kohe selline nn õnnis tunne. Hea oli olla.
Minu südamepaha oli olemas vaid teisel-kolmandal raseduskuul ja siis harjusin ka sellega üsna ruttu ära. Oksendama ma siiski kordagi ei jõudnud, küll aga ostsin mitu korda mingi isutava toidu valmis ja siis tundsin, et ma kohe üldse ei taha midagi sellist süüa. Hommikusest iiveldusest polnud ka juttugi – minu süda oli kergelt paha 24 h ööpäevas : ). Aga ma ei virisenud. See läheb ju üle.

Kõikvõimalikest suveüritustest püüdsin ikka osa võtta. Ei tahtnud koju istuma jääda ja seltskonnast eemalduda. Käisime mitu korda üritustel, kus ööbida tuli telgis ja polnud sel värgil hullu midagi. Traditsioonilisel suve lõpu üritusel Taalikul lõin end tõsiselt üles – riietusin laiadesse traksidega pükstesse ja suure kõhu õigustuseks panin selja peale propelleri. Olin ise rahul, Fred oli rahul ja tundus, et veel hulka taalikulisi kah, kes kõik käisid mu karlsonlikku stiili kiitmas. Lõbus värk oli.

Mind oodates kutsuti mind nii: Kõhuelanik ja Mikk




Sünnikoht: Ida-Tallinna Keskhaigla
Sünni juures viibisid: Isa Fred
Ämmaemand oli: Kadri Vinkel
Arst oli: kogu rasedust jälgis günekoloog Ene Palo

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Isa targal otsusel võtsime tasulise ämmaemanda. Ja seda otsust pole küll kordagi kahetsenud. Ämmaemand oli kogu aja meie päralt ja jäime temaga igati rahule. Ta oli toetav, rahulik ja professionaalne.

Emme kirjeldus sünnitusest: Miku sünnitähtaeg oli 28. november. Kartsin hirmsasti, et kannan ta üle. Emme sõnul sündisin ise 11. jaanuari asemel 31-l, nii, et hirmul oli alust. Aga meie Mikk oli hoopis täpne poiss ja otsustas viivitada vaid mõned tunni rohkem kui arstid olid öelnud.

28. novembri õhtupoolikul käisin üksi kinos Harry Potteri uut filmi vaatamas. Natuke kartsin küll, et mis siis saab kui Mikk-poiss filmi ajal tulla tahab... Korra oli mul filmi ajal ka imelik, selline menstruatsiooniaegse emaka avanemise tunne, aga ca pooletunniseks tundeks see asi jäigi. Õhtul läksime magama nagu tavaliselt ja oligi kõik.

Kella kolme ajal öösel käisin korra WC-s. Kell 5.15 ärkasin uuesti ja tundsin suurt vajadust kakale minna. Ajasin oma suure kere voodist üles ja tundsin, et midagi siriseb mööda jalgu alla. Veed olid tulemas!!!! Oi kui ärevaks see mind ajas. Läksin üliettevaatlikult trepist alla tualetti (olin ju napp kuu aega tagasi trepil vägeva pirueti teinud ja kannikale karmi sinika saanud) ja avastasin, et sirisebki. Tasa küll, aga siiski. Vesi oli kergelt roosakas ja lõhnatu. Sobib, mõtlesin. Peaasi, et rohekas poleks, see tähendanuks, et titaga ei pruugi kõik korras olla.

Läksin üles tagasi, võtsin mobla, panin magamistoa ukse kinni (et Fredi mitte äratada) ja helistasin ämmakale. Ämmakas kuulas mu jutu ära ja teatas, et nüüd läheb veel kusagil kuus tundi, et mingu ma rahulikult duśśi alla ja söögu ja kui valud hakkavad ning piisavalt tihedaks muutuvad, siis tulgu me haiglasse.
Läksin siis magamistoast hommikumantlit võtma ja leidsin ikka vägagi ärkvel Fredi voodis istumas: „Ma kuulsin küll, mis sa rääkisid. Ega ma hoian sul silma peal!” Igal juhul oli seda hea teada – kindlustunnet lisas Fredi kindlameelsus mullegi. Ma ju lausa värisesin üle kere, sest mulle jõudis äkki kohale, et nüüd, täna ongi minek. Et täna ma sünnitangi ja mul pole aimugi kuivõrd kole ja hirmus see asi võib olla. Olin samas otsustanud, et mingit valuvaigistavat seljasüsti ma endale teha ei lase...

Igal juhul läksin vannituppa ja olin peapesuga poole peal kui tundsin esimest valu. Järgi need enam ei jäänudki, läksid aina tugevamaks ja tihedamaks. Lõpuks helistas Fred uuesti ämmakale ja teatas, et meil on nüüd valud iga kolme minuti tagant ja valu kestvus ca 40 sekundit, et hakkama kohe tulema. Märja ja sassis peaga toppisin end kuidagi riidesse ja mingi ime läbi jõudsin autosse ka. Fred jooksis samal ajal korteris ringi ja toppis kotti nimekirjas märgitud asju. Õnneks oli põhiosa kõik juba pakitud. Kusagil kella poole kaheksa ajal hakkasime sõitma. Siis tuli mul pähe, et mu käekott jäi vist maha, aga et kõik vajalikud dokumendid on ju seal sees. Sõitsime tagasi ja mul oli tunne, et ma olen siin auto tagaistmel juba igaviku lamanud. Just päev varem hooplesin Fredile, et meie juurest sõidab haiglasse hea liikluse korral vaid 12 minutiga. No sel hommikul tundus mulle, et tegu on 12 tunniga.

Haiglasse me lõpuks kusagil kaheksa paiku siiski jõudsime. Fred ütles pärast, et ta ootas minu auotost väljumist vähemalt viis minutit. Iga kord kui hakkasin juba välja saama tuli uus valu peale ja väljumine jäi poolikuks. Ise mäletan vaid seda, et mind susati kohe ratastooli ja sõidutati liftiga sünnitustuppa. Tahtsime väga vettesünnitust, aga selle õnnestumine oli küsitav. Ämmakas oli meile küll vanniga toa saanud, aga mu sünnitustegevus oli nii tempokas, et polnud kindel, kas vann õigeks ajaks piisavalt vett täis saab. Vahepeal jõudsin mina ratastoolis palatisse ja Kadri ütles, et nüüd ta tahab lapse südametegevust kontrollida. Küsis, kas tahan seista püsti või olla voodile toetudes põlvil. Otse loomulikult tahtsin olla põlvili. Püsti lihtsalt ei jaksanud. Mikuga oli KTG järgi kõik korras. Selleks ajaks jõudis ka pabereid täitnud Fred kohale ja ämmakas teatas samas, et emakas on piisavalt avanenud, et väljutusprotsess on kohe algamas. Kuidagi jõudsin vanni ja siis oli tunne, et mitte mina ei kontrolli oma keha, vaid keha kontrollib mind. Keha teadis, millal pingutada ja millal lõdvestuda. Keha teadis, millal ümiseda ja millal mõmiseda... Fred oli mu pea juures ja aitas mul end vee peal hoida. Ämmakas oli alumist osa kontrollimas ja kogu asi toimus vist hirmus kiiresti. Kell 8.25 oli Mikk väljas ja kohe ka minu rinnal. Igasugune valu ja segadusetunne, mis mind viimased tunnid vallanud oli, oli hetkega kadunud. Oli selgus ja rõõm, et meie pisike isetehtud ime on õnnelikult käes. Isa Fred sai õiguse nabanöör läbi lõigata ja meie väike punane poja karjus hingematvalt mu rinna peal. Pisike purakas oli 53 cm pikk ja kaalus 4398 grammi. Ei olnudki 5,5 kilone nagu olin kartnud : )

Valude tekkimisest Miku sündimiseni kestis kogu asi vaid 2,5 tundi. Asi polnud ülse nii hull kui olin ette kujutanud. Ja hämmastav oli, et sekund peale lapse väljumist ei olnud enam üldse valus! Jäi veel vaid üks pingutus – platsenta väljutamine. Seegi sai tehtud ja siis selgus, et mul on ainult üks pisike rebend, mis tuleb kahe pistega kinni õmmelda. Hops ja valmis.
Ämmakas oli lihtsalt suurepärane – rahulik ja rõõmus. Igal juhul oli tema võtmine end õigustanud.
Kes mind haiglas külastasid: värsked vanavanemad Alje ja August

Haiglas veedetud aeg: üks ööpäev



Minu nimi on Mikk Viidul, see pandi minule 15. detsember 2005 (~2 nädalaselt). Nime tähendus: Hm, no kui aus olla, siis pole meil õrna aimugi, kas see nimi ka miskit erilist tähendab : )))

Miks just selline nimi? Seda, et meile sünnib poiss, saime teada septembris kui mind saadeti ultrahelisse kontrollima, et miks „kõht nii suur on”. Olla kolm võimalust – suur laps, ühe asemel kaks last või palju lootevett. Meie puhul oli tegu esimese variandiga. Suurest lapsest räägiti lõpuks minu meelest nii palju, et olin mõttes valmis lausa 5,5 kilost purakat ilmale tooma.
Igal juhul selgus selle UH käigus, et minu kõhus kasvav tegelane on poisiuss. Sama päeva õhtuks oli mul olemas nimekiri meeldivatest poisinimedest. Lugesin selle Fredile ette ja tema mõtles hetke ning ütles: „Mikk on täitsa tore nimi”. Ja nii temast Mikk saigi.
Teised valikud olid: Issile meeldis ka kangesti nimi Kaspar, emme käis Miku kõrval välja ka näiteks Laur, Kustas, Eke ja veel mõned.

Minu hüüdnimedeks on: No praegu on ta ära teeninud kaks toredat nime - Röökur (tal kena kõlav kõri) ja Vinku (vanaema Alje arvas, et virisemist võiks niimoodi tembeldada). Aga üldiselt kutsume teda ikka Mikuks!




Tulin esimest korda koju: 30. november 2005 (~1 päevaselt)
Kodus võttis vastu: perekass Murks
Minu esimesest kodust lähemalt: Meie kodu asub Tallinna äärelinnas Tiskres. Elame 14 korteriga ridaelamu tüüpi majas kolmetoalises korteris. Meil on suur tagaaed ja kaks mõnusat rõdu. Kodus on meil kass Murks (koeraisu saame rahuldada Laiuse vanaema-vanaisa juures Maksi näppides : ). Meie kodus on palju suuri aknaid ja seetõttu ka palju päikest. Ja päike, teatavasti, teeb ikka hea tuju. Nii, etmeil on siin rõõmus olla!

PS! Pildil on Mikk tegelikult juba peaaegu kuu aja vanune. Esimesed pildid on lihtsalt tehtud tavalise fotokaga : )
Jäin magama kell: ca 01.30
Ärkasin kell: ca 8.00

Päevast lühidalt: No esimesed päevad möödusid peamiselt tissi otsas. Emmel oli tunne, et poja ainult tissi otsas olla tahabki ja ega talle seda ei keelatud kah. Ilm oli: Lund sadas - täitsa talveilm oli!




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!